vare

KULTUURIMILJÖÖ

 

Varemeis vare

Varemed on möödunud aja monumendid. Need näitavad ühiskonnas toimunud muudatusi, mille tulemusel on ehitised maha jäetud ja lagunemisele määratud. Varemeid on käsitletud erinevatel aegadel erinevalt, nii negatiivselt kui positiivselt. Mõnel pool on need kuulsusrikka ajaloo monumendid, teisal ebameeldivad meenutused katastroofidest, sõdadest või rõhujatest. Varemed tekitavad nostalgiat ja meenutavad paratamatust, et kunagi tuleb vanadus ja elu saab otsa. Elamusedki on erinevad, need sõltuvad meie arusaamistest ja teadmistest ning isegi hetkemeeleoludest.

 

Varemete olemuse, säilitamise ja kasutamise üle on pidevalt vaieldud. Seda pole tänaseni selgeks saadud, sest nagu öeldud, on käsitlused väga erinevad. Tänapäeval vaadeldakse varemeid rohkem kui ajalooallikaid, mis aitavad möödunud aegu paremini mõista. See aga tähendab, et neid tuleb hooldada, et seeläbi tulevikule säilitada. Hooldustöödega kaasnevad aga parandamised, mis rikuvad või moonutavad varemetele omast autentsust - lagunemist.

 

Kõigele vaatamata nõuavad varemed siiski hooldamist ja eriti siis, kui neist on saanud vaatamisväärsused, sest ilmastiku meelevallas olevad konstruktsioonid võivad muutuda külastajaile ohtlikuks. Kuidas aga kindlustada ja konserveerida nii, et lagunemine on küll peatatud, kuid konstruktsioonid näevad endiselt varena välja? Kas ja kui palju võib uuesti ehitada ehk rekonstrueerida, et ajalugu saaks mõistetavam? Kas lisandused peavad välja paistma või olemasolevaga märkamatult sulanduma? Kas varemed tuleks paremaks säilimiseks katta ja kuidas seda teha?

 

Küsimusi ja probleeme on palju. Nende lahendused sõltuvad objektist, selle olukorrast ja kultuuriloolisest väärtusest, samuti rahast. Igal juhul tuleb tegevus hoolega läbi mõelda, sest iga muudatus vigastab autentsust jäädavalt.

 

Need küsimused ja palju teisigi tekkis kevadel, kui käisin Viljandi lossivaremeid vaatamas. Esmalt märkasin infotahvleid, mis annavad küllaltki hea ülevaate olnust ja võimaluse seda tegelikkuses ette kujutada. Varemed ise jätsid aga hüljatud ja rikutud mulje. Infotahvlite juures on hoiatus, et müüridel ronimine on ohtlik, kuid tegelikult on ohtlikud ka päris mitmed müürijupid, mis võivad iga hetk kokku variseda. Eeldan, et müüride stabiilsust ikka kontrollitakse, kuid nähes värskeid märke talvekülmade tekitatud purustustest, ei ole nende ohutuses siiski kindel. Korralike käiguradade puudumine, niitmata murus vedelevad müüritükid ja siin-seal kasvama hakanud võsa võib olla taotluslik, kuid arvan siiski, et tegemist on lihtsalt hooldamatusega.

 

Hooldamatusest enam häiris müüride konserveerimise viis ja siin-seal taastatud konstruktsiooniosad. Pimestavalt valge lubimördiga vuugitud maakivimüürid nõretavad vihma käes lahustunud lubjast. Kärgtellistest müüride olemasolu ei oska kuidagi seletada. Samuti jääb arusaamatuks, miks on õhukeseks lagunenud müüridesse palgijuppe pandud. Külastajaile pakutakse kellegi fantaasiaid, mis on pealegi oskamatult teostatud. Kogu konserveerimistöö jätab mulje, et tegemist on harjutustega, kuid mille tulemustest ei õpita. Suurem probleem on aga see, et müüridel lastakse lihtsalt laguneda.

 

Varemete säilitamine ja konserveerimine on keeruline ning kulukas ülesanne, kuid probleemid tuleb lahendada. Hädasti oleks vaja metoodikaid, mis põhinevad teaduslikel uuringutel ja kaasaegsel materjalikäsitlusel. Meie kultuuripärand väärib paremat kohtlemist.

 

Lea Stroh

26.05.2014

Viljandi lossivare 2014 kevadel

Gudhem nunnakloostri vare Rootsis