ulikooli

KULTUURIMILJÖÖ

 

Ülikooli 14 juhtum

 

Möödunud aasta augustis koostati petitsioon seoses Tartus Ülikooli tänavale ehitatava hotelliga. Protest oli üldisem ja suunatud vanalinna sobimatu kaasaegse kastarhitektuuri vastu. Suhteliselt lühikese aja jooksul kogunes 114 toetusallkirja. Seepeale avaldas "Sirp" 14.08.2014 artikli "Lähte-ülesanne määrab", kus lasti projekteerijal ja kahel muinsuskaitse tippametnikul (kellest üks kon-kreetse valiku eest vastutav) petitsioonis esitatud seisukohti kommenteerida.

 

Arhitekt teatas, nagu artikli pealkirjaski öeldud, et tema töötab lähteülesande ja etteantud tingi-muste järgi ning tulemus sõltub sellest, kuidas need koostatakse ja mida lõpuks valitakse. Muinsus-kaitsjate arvates ei tohi vanalinna rajatavad uusehitused ajaloolisi stiile järgida ja peavad olema kaasaegsed. Püha olevat ainult linnaehituslik struktuur ja sõjas hävinud hoonete asemele on moodne arhitektuur lausa soositud. Kõnealuse projekti heaks kiitnud ametnik on valikuga väga rahul. Lisaks seletab petitsiooni kommentaaris üks abilinnapea, et selle hoone arhitektuurivõistlusel osalesid tuntud ja tunnustatud arhitektid (loe: tulemuses ei maksa kahelda) ning et asi on maitses ja kuidas moodsat arhitektuurikeelt mõtestatakse. Kokkuvõttes arvati, et tegu on lihtlabase petitsiooniga nüüdisarhitektuuri vastu vanalinnas.

 

Vanalinn ei ole muuseum, kuid vajab kaitset

Seda, et linn pole muuseum ja peab arenema, kuuleb tihti, kui vanalinnas tahetakse midagi uut läbi suruda. Tõepoolest, toimiv linn pole muuseum ja peabki arenema, kuid küsimus on selles, kuidas seda tehakse. Üldiselt mõistetakse, et ajaloolist hoonestust ja linnasüdameid tuleb tulevikule säili-tada, kuid kultuuripärandiga tehtav töö on puudulik ja paljud ikkagi ei saa või ei taha sellest aru saada.

 

Tartu, nagu mitmed teisedki Eesti linnad, on tulekahjude ja sõjapurustuste tõttu palju kaotanud. Vaatamata sellele on linnatuumik kultuurilooliselt väärtuslik ja siin on, mida hoida. Seepärast on Tartu vanalinn ka alates 1973.aastast riikliku kaitse all. Ehitamise reguleerimiseks on kaitseala põhimäärus, milles on muu hulgas määratletud ka kaitse eesmärk: vanalinna kui ajalooliselt välja-kujunenud linnaehitusliku ja miljöölise terviku säilimise tagamine. Eesmärki täpsustatakse mitme alapunktiga, mis hõlmavad ka hoonestuse struktuuri ja mastaapi, linnaruumi elemente, ehitusma-terjale, katusemaastikku ja muud vanalinnale iseloomulikku, mida tuleb nii olemasolevate hoonete remontimisel kui ka uusehitiste püstitamisel arvestada.

 

Ka uute ehitiste püstitamist käsitleva paragrahvi punktid ütlevad, et loa andmisel lähtutakse vaja-dusest tagada Tartu vanalinna arhitektuurne ja ansambliline terviklikkus. Konkreetse probleemiga seoses väärivad aga tähelepanu kaks punkti, mis peaksid olema samuti määravad. Nimelt eelista-takse, et sõjas hävinud hoonete asemele tuleks rajada seal varasemalt olnud hoonetega ehitusma-hult ja välismõõtmeilt võimalikult sarnased hooned ning teisalt tuleks vältida struktuurilt, mahult, proportsioonidelt ja kõrguselt vanalinna mittesobivate ja mitmeid kinnistuid haaravate ehitiste rajamist.

 

Missugune peab olema vanalinna ehitatav maja?

Seega on vanalinna muinsuskaitseala põhimääruses üsna mitmeti määratletud, millega vanalinna rajatava hoone kavandamisel tuleb arvestada. Samas on ettekirjutused siiski üldsõnalised ja annavad võimaluse erinevateks tõlgendusteks.

 

Muinsuskaitsjail on õigus, et uus hoone ei pea olema koopia või mõnda ajaloolist stiil jäljendav pastišš, sest see oleks ajaloolise järjepidevuse võltsimine. Kuid väide, et uus hoone peab olema selgelt mõistetavalt uus, ei ole päris õige. Uus hoone peab olema uus, kuid see ei tohi esile tükkida sedavõrd, et lõhub vanalinna terviklikkuse. Uued hooned peaksid olemasolevasse linnamiljöösse pretensioonitult sulanduma. Näide sellest, kuidas uus arhitektuur ajaloolise miljöö rikub, on Jaani kiriku kõrvale ehitatud silikaattellistest korterelamu. Nüüd juhtub sama asi raekoja külje all.

 

Linnamiljöö iseloom

Linnamiljöö mõiste hõlmab nii konkreetselt mõõdetavaid suurusi kui ka abstraktseid ja emotsionaalseid elamusi. Mulje võib olla rohkem või vähem ühtlane ja oleneb sellest, missugused muutused on miljööd aegade jooksul mõjutanud. Lühikese aja jooksul tekkinud hoonestusel on selgelt tuntavaid sarnaseid jooni, pikema ajalooga piirkonda iseloomustab aga mitmekesisus ja variatsioonirikkus. Millega seletada, et mitmesaja aastane hoonestusmiljöö on küll variatsioonirikas, kuid jätab samas tervikliku mulje?

 

Vana hoonestusmiljöö iseloom on piirkonna ehitustraditsioonide tulemus. Konstruktsioonide lahendused sõltusid kohalikest materjalides ja nende omadustest, hooned tehti funktsionaalsed ja praktilised ning kaunistati parajasti moes olevate elementidega. Ka remondid ja ümberehitused lähtusid samadest põhimõtetest.

 

Tänapäeval on materjalide valik teine ja nende omadused võimaldavad luua mistahes kuju või vormi. Kui traditsioonilisi materjale ka kasutatakse, siis enamasti mitte traditsioonilisel viisil. Mõistlik ja praktiline arhitektuur on muutunud elamusarhitektuuriks. Kui varem oli tähtis vorm ja funktsioon, siis nüüd vorm ja nägemus - kujund, mis sisaldab mingit ideed. Nüüdisarhitektuur on kunst ja hooned on kunstiteosed, mis pannakse domineerima. Mõistagi on vanalinn asukohana eriti ihaldusvääärne, sest ajalooline hoonestus on selleks suurepärane kuliss.

 

Uue hoone sobimine või mittesobimine sõltub sellest, kui hästi või halvasti oskab arhitekt traditsiooniliste materjalide ja konstruktsioonidega ümber käia. Rõhutan veelkord, et uus hoone ei pea vanu kopeerima. Kuid ka traditsiooniliste materjalide ja vormidega on võimalik head arhitektuuri teha. Kõnesoleva hoone puhul väidavad arhitektid, et nad on linnamiljööd uurinud ja analüüsinud ning sobiva lahenduse leidnud. Maitse üle küll ei vaielda, kuid kehtivad reeglid ütlevad midagi muud.

 

Mis juhtus Koidula ja Jannseni majaga?

Kultuurimälestiste riiklikus registris on Ülikooli 14 alates 1997. aastast kaitse all kui ajaloomälestis (registri nr 4376) põhjusel, et 1865 - 1868 elasid selles Lydia Koidula ja Johann Voldemar Jannsen. Tartul on oma register, kuid selle järgi on tegemist vaid vanalinna kaitsealal oleva arhitektuurivääär-tusliku hoonega, ehkki andmeid on 2007. aastal redigeeritud.

 

Kui veel hiljuti väideti, et Ülikooli 14 hoonest saab hotelli osa, siis nüüd on ajaloomälestisest alles vaid tänavapoolne sein. Kõik muu on lammutatud ja fassaadi taga laiutab suur sügav auk. Hotelli ehitamine käib. Lammutamiseks võis olla arvestatav ehitustehniline põhjus, kuid võib ka olla, et nii projekteerija kui ka tellija ei viitsinud lihtsalt vanaga jännata. Kindel on aga see, et mälestisega seotud protseduurireegleid on rikutud. Nii nagu kaitse alla võtmine, toimub ka kaitse lõpetamine kultuuriministri määrusega, mille kohta aga registris info puudub. Seaduse järgi on mälestise hävitamine ja rikkumine keelatud ning karistatav. Kuid ilmselt polegi aru saadud, et mälestis on hävinud, sest riiklikusse registrissse ilmus pärast lammutamist märge, et hoone on"restaureerimisel". Ka on seal kirjas, et mingeid leevendusi ei tehta.

 

Nüüd tekib üsna kummaline olukord, kus Ülikooli 14 asemele ehitatakse sisuliselt uus hoone, mis saab autentse historitsistliku tänavafassaadi. Kuidas küll niisugusesse kombinatsiooni peaks suh-tuma?

 

Kultuurilooline väärtus

Kui hoone on ehitismälestis või kui selles on elanud ajalooliselt tähtsad isikud, siis missuguseid hoo-ne omadusi tuleb säilitada ja kaitsta? Ja missugustel omadustel võib lasta kaotsi minna, kui hoonet tahetakse muuta? Sama võib küsida ka ajalooliste hoonestusmiljööde kohta.

 

Neile küsimustele on raske üheselt vastata, sest hooned sisaldavad tohutul hulgal kultuuriloolist in-formatsiooni. Küsimus ei olegi selles, kas hoonel või miljööl on mingi väärtus, vaid missugune see on ja mida tuleb teha, et see väärtus või väärtused säiliks? Ei Tartus ega ka mujal Eestis pole hoonestuse kohta koondatud infot analüüsitud ja seetõttu puudub ka alus adekvaatsete valikute tegemiseks. Registrid on vaid infokogumid ja kirjeldused, kuid avalikud väärtushinnangud ja nende põhjendused puuduvad. Muinsuskaitseamet - riik - ei ole seda vajalikuks pidanud. Seepärast puudub ka vajalik alusmaterjal, millele ametnikud saaksid oma otsustes tugineda ja ärimehed oma plaanide arendamisel varakult arvestada. Nii võibki juhtuda, et ametnikud ei suuda kultuuriloolisi väärtusi piisavalt selgitada ja hakkajamad ärimehed saavad oma tahtmise läbi suruda. Ja kultuuripärand hävib ilma, et keegi selle eest vastutaks.

 

Kokkuvõttes

ei olnud petitsioon lihtlabane protest ühe maja välimuse vastu, vaid paljude inimeste tunduvalt sügavam mure Tartu linnas toimuva suhtes. Rahulolematus suruti maha, kuid probleemid on alles ja kasvasid isegi suuremaks. Võibolla peaks ikkagi lähemalt uurima, mis siiski Koidula ja Jannseni majaga juhtus ja kas keegi peaks mälestise hävimise eest ka vastutama? Kahjuks pole see ainus juhtum, kus kehtivate reeglitega vastuollu minnakse. Meenutagem või Lina tänava lugu, kus kaitsealune miljööväärtuslik ala võib ärimeeste survel hävida. Kutsun tartlasi üles linnaehituslikke protsesse tähelepanelikumalt jälgima ja vajadusel uusi petitsioone esitama.

 

Lea Stroh

16.01.2015

Avaldatud mõnevõrra muudetult ajalehes Sirp 16.01.2015.