KULTUURIMILJÖÖ

KULTUURIMILJÖÖ

 

 

Et kultuuripärandit mõista, selgitada ja kaitsta

Elamused kultuurimiljööst võivad olla väga isiklikud ja erinevad. Alati ei pruugi suured monumendid olla kõige paeluvamad. Mõnikord võib kustumatu mulje jätta ka üks harali kaskederida teeservas, luitunud fassaadidega talukompleks põllulagendikul või viltuvajunud maakivimüür tänavapildis. See võib tunduda banaalne, kuid võib samas olla väga meeleline. Mõistagi tuleb neid elamusi ja mälestusi alles hoida ning lasta neil edasi elada, et saaks ka tulevikku kaasa võtta. Sellisel juhul ei ole kultuurimiljööga seotu minevikuga tegelemine, vaid tulevikku suunatud tegevus. Täna ei pea me mõtlema minevikule, vaid hoolitsema selle eest, et elamusi pakkuv minevik oleks ka tulevikus olemas.

Iga põlvkond seab lootusi tulevikule. Püstitatakse monumente ja mälestusmärke, mille sõnum on suunatud tulevastele põlvedele. Sõna monument tähendab ju meenutama. Inimene tahab, et tema tegusid mäletatakse ja meenutatakse. Kummaline oleks mõelda, et tulevased põlved ei taha meie elust-olust midagi teada. Kui me praegu suhtume oma esivanemate tegudesse ükskõikselt, võib sama saatus tabada ka meid endid. Kas meil oleks siis mingit tulevikulootust või üleüldse mingit tulevikku?

Kultuurimiljöö ei ole ainult monumendid ja mälestusmärgid, vaid kõik, mida meie esivanemad on loonud. Ka meie endi tegevused ja looming satub sinna, moodustades järjekordse kultuurikihi. Need kihid on lõputud informatsiooni ja kogemuste allikad, millest meil on oma tulevikku rajades palju kasu. Süvenegem ja vaadakem tähelepanelikult, mida meil on sealt õppida!

Me oleme hakanud aru saama, et loodusvarad ei ole lõputud ja et neid tuleb hoida. Ka terve ja kasutatava asja äraviskamine tundub juba ebamoraalse käitumisena. Meil peab saama harjumuseks, et iga muudatusega seoses otsitakse ja leitakse üles väärtused, mida saab jätkuvalt või uuesti kasutada. Ainult nõnda saame oma kultuurimiljööd rikastada ja hoida laostumast.

Selles valguses ei mahu kultuuripärandiga tegelemine ainult muinsuskaitseseaduse raamidesse. Mineviku kaasaega toomine ja tulevikku viimine ei ole enam ainult spetsialistide töö, vaid on meie kõikide ülesanne ja kohustus. Samas peame teadma, kuidas seda õigesti teha, et väärtused ei häviks või moonduks. Selgitamine on spetsialistide ülesanne ja kohustus.

Kultuuripärand on rikkus, mida saab kasutada nii identiteedi kindlustamisel kui ka alusmaterjalina uue loomisel. Mõistagi peab see pärand olema ja jääma autentseks. Seda ei tohi kergekäeliselt muuta ega lihtsalt oskuste puudumisel moonutada. Paljudes valdkondades on kultuuripärandi järjepidevus katkenud ja meil on vaja tõsiselt pingutada, et seosed uuesti üles leida. Neid seoseid läheb meil praegu endil vaja ja need tuleb ka tulevastele põlvedele jäädvustada.

Seega on kultuurimiljöö ja -pärandiga seotud tegevustes tähtis mõista selle olemust ja sisu ning oskust õigesti hallata. Me peame teadma, mida me teeme ja kuidas seda tuleb teha. Selleks peavad meil olema ka teadmised ja arusaam sündmustest ning asjaoludest, mille taustal kultuuripärandi osad on tekkinud. Uurimine, informatsiooni levitamine ja selgitustöö on aluseks sellele, et me kõik saaksime võimaluse oma ühist kultuuripärandit hoida ja kaitsta.