AVALEHT

 

Sõna tapeet tähendas algselt laudlina, vaipa või riidest katet. Kui mingi teema oli

päevakorral ja seda arutati laua taga, siis öeldi, et see on laudlinal ehk tapeedil.

Tapeedil.com võtab tapeedile kultuurimiljöö ja ehitushooldusega seonduvat.

Ja mõnda veel.

 

Tapeedil.com suletakse

Tapeedil.com lõpetab juulis tegevuse, kuid kultuurimiljöö ning vanade majade teemad on endiselt päevakorral ja kolivad vaid üle veebilehte majalood.ee. Osa siin avaldatud artiklitest saab ka seal lugeda, sest kahetsusväärselt on mitmed juba ammu tõstatatud probleemid endiselt aktuaalsed.

Veebileht majalood.ee on ehitamisel ja hakkab tööle loodetavasti märtsis.

Sellega seoses on mul plaanis hakata välja andma ka raamatusarja MAJALOOD, mille teemadeks ikka jälle kultuurimiljöö ja vanad majad.

Sellele veebilehele uut materjali enam juurde ei tule. Avaldan siin veel minu versiooni möödunud aasta detsembris Päevalehes ilmunud artiklist, mille kirjutasin uue muinsuskaitsesadusega seoses.

 

Lea Stroh

29.01.2019

.........................................................................................................................................

Kui suvaline on muinsuskaitse?

Mõne aja eest kirjeldas Kadri Laanemäe Päevalehe artiklis ”Kes kardab muinsuskaitseametnikku?” oma ebameeldivat kogemust korteri renoveerimisel Põhja-Tallinnas. Ametnike sarnane suhtumine ei ole kaugeltki üksikjuhtum Tallinnast, vaid kultuurimälestistega seotud tegevuse igapäevane ja pikaajaline praktika terves Eestis. Kõik teavad, et muinsuskaitseametnike arvamused ja hinnangud on enamsti subjektiivsed ning suvalised. Oma vastuses ”Muinsiskaitset karta pole põhjust, appi tõttab ka uus seadus” möönab Muinsuskaitseameti peadirektor, et probleemid on reaalselt olemas, kuid usub, et uue seaduse abil saavad need lahendatud. Samas jääb ta kindlaks, et muinsuskaitses on hinnang küll subjektiivne, kuid mitte suvaline.

 

Uuest seadusest

on räägitud kaua ja jääb mulje, et selle rakendamisega kaovad paljud teisedki kultuuripärandiga seotud probleemid nagu iseenesest. Ennustan, et ime jääb sündimata, sest muudatusteks vajalikke eeldusi lihtsalt pole. Muinsuskaitseseaduse eelnõuga kavandatu on nagu ülessoojendatud supp, mida on püütud uute maitseainetega söödavaks teha. See ei õnnestu, sest kõik on lootusetult hapuks läinud.

 

Nõustamine ja toetamine

Suuremaks muudatuseks peetakse seda, et ametnikud hakkavad nüüd mälestiste omanikke rohkem nõustama. Aga kust tulevad järsku kõik need teadmised, mida ühe ehitismälestise hooldamisel ja restaureerimisel vaja läheb? Miks pole varem vajalikul määral nõustatud? Sest inspektorite ehitustehnilised teadmised on väga pealiskaudsed ja suvalised - neile pole seda õpetatud. Et ajalooliste konstruktsioonide, materjalide ja meetodite teaduslikud uuringud on tegemata, on ka õpetajate teadmised puudulikud ja suvalised. Muinsuskaitseamet on koostanud teemavoldikud ehk ”Restaureerimise käsiraamatu” , kuid selle sisu ja kvaliteet ei ole vajalikul tasemel. Teise tähtsa muudatusena lubatakse omanikele hüvitada mälestise uurimise ja järelvalvega seotud kulutused. Seda siiski vaid osaliselt ja ilmselt ka suvaliselt, sest kogu valdkond on ju subjektiivset laadi.

 

Kooskõlastamine

Peamiseks põhjuseks, miks ehitusmälestistega seotud töö ei edene, on arusaam, et omanik peab väärtused ise välja selgitama ja need Muinsuskaitseametiga kooskõlastama. Tegelikult peaks ju olema vastupidi, et ametkond, kes objekti mingil põhjusel väärtuslikuks valis, seda omanikule selgitab. Vajalikud uurimised, väärtushinnangud ja põhjendused peaksid olema juba tehtud, sest ilma nendeta ei peaks midagi kaitse alla võtma. Lisaks peab omanikule kõik väärtuslikud konstruktsioonid ja detailid kätte näitama ning andma konkreetsed juhised nende väärtuste hooldamiseks. Ja mis kõige tähtsam – töö tuleb teha kokkuleppel omanikuga ehk temaga kooskõlastada. Ilma sellise kokkuleppeta on ametnike nõudmised suvalised. Ilma kokkuleppeta on ka trahvimine suvaline, sest omanikku ei saa karistada teo eest, mille olemusest ta pole teadlik. Igasugune loakohustus tekib alles siis, kui omanik tahab mälestist kokkulepitust erinevalt muutma hakata.

 

Kaitse alla võtmine

Enamus arvatava väärtusega ehitistest võeti kaitse alla juba üle 20 aasta tagasi, aga paljudel on väärtushinnangud ja kaitsepõhjendused ikka veel koostamata. Üks kolmandik (ca 1830 ehitist!) kaitsealustest on tänaseks hävinud, mis on kahtlemata suur kaotus. Keegi ei tea, kui palju autentset ehituspärandit on ametnike või ehitajate ebakompetentsuse tõttu hävinud. Või ka liialt ambitsioonikate remontide tõttu, sest restaureeritud hooned näevad välja justkui uued. Kuna kogu ehitispärandi põhjalik inventeerimine ja võrdlev analüüs on veel tegemata, on ka ehitusmälestiste praegune valik suvaline. Mälestise eesmärk on vahendada kultuuriloolisi teadmisi oma taustast ja mida rohkem ning paremini ta seda teeb, seda väärtuslikum objekt on. Seetõttu ei tuleks ka ehitismälestisi käsitleda ainult arhitektuuriajaloo seisukohast vaadatuna, vaid seostada kõikide ühiskonna arengus toimudnud protsessidega. Oluline osa on siin vaimsel kultuuripärandil (käsitöövõtted ja materjalikasutus), mis aga on seaduseelnõus kõrvale jäetud.

 

Ideoloogia

Muinsuskaitse ebaedu teiseks oluliseks põhjuseks on ideoloogia, õigemini selle puudumine. Kultuuripärandi säilitamisega seotud põhimõtteid ja mõisteid on tunduvalt rohkem, kui need paar seaduseelnõusse pressitud lauset. Kogu temaatikast saaks paksu käsiraamatu välja anda. Teema on suhteliselt spetsiifiline, aga ka mitte nii keeruline, et lugemiseks eriharidust tarvis läheks. Pärand kuulub kõigile ja kõik peavad olema võimelised sellest aru saama. Omaenese pärandi kasutamisel ja hooldamisel on rahvas sattunud kummalisse olukorda - ametnikud hoiavad informatsiooni kiivalt enda teada ja esitavad samas nõudmisi, mis peaks nende endi tööülesannete hulka kuuluma. Et ametnike otsused saaks korrektse sisu ja selged põhjendused, oleks sellist käsiraamatut vaja eelkõige neile endile. Seaduseelnõu seletuskirjas esitatud ideoloogia võib tunduda tõsiteaduslikuna, kuid on paljuski vastuoluline ja süsteemitu. Rõhk on asetatud administreerimisele, aga töö tegelikud eesmärgid on jäänud ebaselgeks. Kavandatud tegevused on juba praegu ajale jalgu jäänud. Kultuuripärandi valdkond ei tegele enam ammu üksikobjektidega, vaid keskmesse on tõstetud inimene ja tema vajadused, ehk mis kasu inimesed kultuuripärandist saavad.

 

Reformiks vajalikud eeldused

Kultuuripärand säilib ja on kaitstud ainult siis, kui kogu rahvas selles protsessis osaleb. Osalemise eelduseks on selged eesmärgid, kõigile arusaadavad põhimõtted ja meetodid ning vastastikune usaldus. Riik peab võtma suurema vastutuse ja lõpetama mälestise omanike liigse sunni ja koormamise. Töö tuleb sihipäraseks ümber korraldada. Kultuuripärandit ei pea pelgalt kaitsma, vaid tuleb ka teadvustada, mis see on ja mida see nii meile kui ka tulevastele põlvedele annab. Mõistagi ei tohi pärandit moonutada ja seepärast peab kogu tegevus toimuma teaduslikel alustel. Praegu on see suvaline, tegelikkus ja retoorika ei lähe omavahel kokku. Kultuuripärandi saatus sõltub sellest, kuidas ja kui kiiresti need probleemid suudetakse lahendada. Täna tehtud seadus peab rahuldama ka homseid vajadusi.

 

Lea Stroh

03.12.2018